Stereoselektsioon

Stereoselektsioon ehk stereoselektsioon on keemilises või biosünteesilises protsessis tekkivate stereoisomeeride eelistatud moodustumise mehhanism. See tähendab, et ühe stereoisomeeri toodang on teistest enam eelistatud. Selline eelistus võib kaasa tuua enantiomeeri või diastereomeeri ülekülluse, mis mõjutab toote ruumilist struktuuri, omadusi ja bioaktiivsust. Stereoselektsioon on keskne mõiste stereokeemias ja biosünteesides.

Mõisted: Enantioselektiivsus tähendab, et reaktsioon eelistab moodustada ühe enantiomeeri võrreldes teisega. Diasteroelektiivsus tähendab eelistust ühe diastereomeeri moodustumisel võrreldes teise diastereomeeriga. Mõlemad nähtused võivad viia suurenenud enantiomeeri- või diastereoeksklusiini tekkele toodangus, mis on oluline näiteks ravimite sünteesis.

Mõõtmine: Enantiomeeride suhte kirjeldamiseks kasutatakse enantiomeeria ekvivalentsi (ee): ee = |[R] − [S]| / ([R] + [S]) × 100%. Diasteroelektiivsuse määramiseks kasutatakse de = |diastereo1 − diastereo2| / (diastereo1 + diastereo2) × 100%. Optiline pöörlemine [α]D võib anda lisateavet stereoselektsiooni kohta, kuid see ei anna alati täpset koeviisi.

meetodid ja näited: Enantioselektiivseid sünteese saavutatakse tsirklaatoritega või biokatalüüsiga. Näited: Sharplessi epoxidatsioon, Jacobseni epoxidatsioon, CBS-reduction (korrektsed dik), assümmeetriline vesiniku aatamine (Noyori, Evans). Stereoselektsioon võib saavutatav olla ka ensüümsel tasandil, näiteks lipaaside või oksidi redutseerijate abil.

Rakendused: Stereoselektsiooni tähtsus on suur ravimite ja looduslike toodete sünteesis, kus erinevad stereoisomeraadid võivad omada märkimisväärselt erinevat bioloogilist aktiivsust või toksilisust. Seetõttu on oluline kontrollida ja optimeerida ee/ de ning katalüütiline valik.

---