toksilisust

Toksilisus on aine või teguri võime põhjustada kahju elusorganismidele ja bioloogilistele süsteemidele. Toksikoloogia uurib kahjulike efektide tekkimise mehhanisme, nende raskust ja ennetamise võimalusi. Toksilisus sõltub kokkupuute doosist, kestusest ja manustamisviisist ning ka organismist; erinevad liigid, vanus ja terviseseisund mõjutavad vastust.

Ägeda toksilisuse hindamine keskendub kiiresti avalduvatele mõjudele; traditsiooniliselt kasutati näitajaid nagu LD50, doosi, mille korral sureb 50 protsenti testpopulatsioonist. Pikaajalise toksilisuse hindamisel vaadeldakse piirmäärasid, mille ületamisel võib esineda kahjulikke mõjusid. Riskihindamine eristab ohtu (hazard) ja riski (risk) kokkupuutes.

Faktorid: kokkupuude režiim (suukaudne, inhalatsiooniline, dermalne), annus ja kestus; organismi tunnused (liik, vanus, sugu, genotüüp, tervislik seisund); samaaegsed aineid ja mehhaanilised tegurid; keemilised omadused nagu lahustuvus, lipofiilsus ja metabolism.

Mekanismid: toksilised mõjud võivad tuleneda ensüümide inhibeerimisest, rakkude membraanide kahjustamisest, oksüdatiivse stressi tekitamisest või aine muutumisest aktiivseks toksiniks organismis (biotransformatsioon). Toksilised mõjud võivad olla lokaalsed (nahk või kops) või süsteemsed (maks, närvisüsteem, neerud). Tüübid: äge, krooniline, kantserogeenne, teratogeenne, mutageneenne.

Hindamine ja reguleerimine: toksikoloogilised uuringud (loomad, in vitro), epidemioloogiline teave, ning riskianalüüsid, et määrata ohutuspiirid ja juhised. Regulaatorid kehtestavad ohutud tarbimis- ja töökohustuse piirid, maksimaalsed jäägid ja märgistuse tingimused ning kontrollimeetmed, et vähendada kokkupuudet ning kaitsta tervist ja keskkonda.