Riskihindamine

Riskihindamine on süsteemne protsess, mille käigus tuvastatakse ohud, hinnatakse nende tõenäosust ja võimalikku mõju ning määratakse prioriteedid nende leevendamiseks. Eesmärk on vähendada kahjusid, parandada organisatsiooni otsustusprotsesse ja tagada eesmärkide saavutamine turvalises ning jätkusuutlikus keskkonnas. Riskihindamine põhineb andmekogumisel, ekspertarvamustel ning asjakohastel meetoditel.

Protsessi etapid tavaliselt hõlmavad konteksti määratlemist, ohtude identifitseerimist, riskide hindamist (kvalitatiivne või kvantitatiivne), riskide prioriseerimist, kontrollimeetmete kavandamist ja rakendamist ning tulemuslikkuse jälgimist ja ülevaatamist.

Keerukamate olukordade puhul kasutatakse meetodeid nagu riskimaatriks; FMEA (viga ja mõju analüüs); FTA (fault tree analysis; puuanalüüs); ETA (event tree analysis); QRA (kvantitatiivne riskihindamine). Mõnikord kasutatakse Monte Carlo simulatsioone ja struktureeritud ekspertide hinnanguid.

Riskihindamine leiab rakendust paljudes valdkondades: ettevõtetes, ehitus- ja tööstusvaldkonnas, tervishoius, keskkonnakaitses ning avalikus sektoris. See on sageli seaduslike või standardite kohustuste osa, mis nõuab riskide dokumenteerimist, meetmete prioriseerimist ja pidevat järelevalvet.

Lõpptulemusena moodustub tegevuskava, mis sisaldab vastutajaid, tähtaegu ja ressursse. Riskihindamist teostatakse regulaarselt, ning vigade või ohtude muutumisel ning enne oluliste otsuste tegemist. Dokumenteerimine ja läbipaislev kommunikatsioon tagab organisatsiooni valmisoleku ja vähendab ootamatuid kahjusid.