Silelihased

Silelihased on mittetahtlikult tööd tegev lihasrakkude tüüp, mis esineb peamiselt siseorganite ja veresoontes ning tagab aeglaseid, kuid püsivaid kokkutõmbeid. Nende peamine roll on elutähtsate organite toimimise säilitamine, näiteks seedetrakti motiilsus, vereringe toon ja uriinsüsteemi toimimine.

Silelihased moodustuvad lamedate või kuulja kujuga rakkudest, millel on üks keskmine tuum. Rakkudel puuduvad klassikalised sarcomeerid, mis iseloomustavad skeleti- ja südamelehti; nende kontraktsioonid on aeglasemad ning pikaajalised. Aktiini ja müosiini kiudude paigutus on mittestriiline, ning kiudusid võivad kinnitada tihedad kehakesed (dense bodies) või sarnaselt struktuurid. Silelihases esineb innervatsiooni ja tooni reguleerimiseks nii närvisüsteemi kui ka hormonaalseid ja lokaalsete tegurite mehhanisme.

Tüübid ja jaotus: unitaarne (single-unit) ehk viseraalne silelihas koos gap-junctionidega, mis võimaldab rakkudel ühiselt kokkutõmbuda; ja multi-unit silelihases, kus igal rakul eraldi kontroll ja vähem tihedaid ühendusi. Unitaarset leidub peamiselt seedetraktis, kuse- ja reproduktiivorganites ning veresoonte seinas; multi-unit leiab näiteks iris ja suurte hingamisteede lihastes.

Funktsioonid hõlmavad peristaltikat ja segmenteerumist seedetraktis, verevoolu ja veresoontes tooni ning sulgurlihaste kontrolli, samuti pupilli suuruse reguleerimist ja hingamisteede valgustatus. Regulatsioon toimub autonoomse närvisüsteemi, hormonaalsete signaalide ning kohalikul tasandil toimivate faktorite kaudu, mis võimaldavad silelihastel reageerida kiiresti muutuvale keskkonnale. Kehas on silelihaseid tavapäraselt vähe kuju muutmiseks ning nad võivad kogeda hüpertroofiat või mõningast hüperplaasia vastusena stimulusena, nagu rasedus emakas või krooniline vereringe koormus.