Sensoorretseptorid

Sensoorretseptorid on perifeersed rakud või rakulised endingud, mis tuvastavad stiimuleid nii väliskeskkonnast kui ka keha sisemisest olekust ning muudavad need elektrilisteks signaalideks, mida ajju tajude tekkeks edastatakse. Nad moodustavad esmase ühenduse organismi tajumissüsteemiga ning nende töö on alus kogu tajualale.

Peamised retseptoriliigid sõltuvalt stiimulist on mehaanoreptorid (puudutus, surve ja venitamine), termoreptorid (külm ja soe), nocitseptorid (valu), fotoreptorid (rood ja koned silmas) ning keemiareptorid (lõhna- ja maitseturniire). Siseorganites esinevad osmoreceptorid ja baroreceptorid, mis jälgivad vedelike koostist ning vererõhu muutusi. Lisaks on retseptoreid, mis reageerivad muude keemiliste või mehhaaniliste stiimulite kombinatsioonidele.

Transduktioon on protsess, kus stiimulid muudetakse retseptoripotentsiaalideks, mis vallandavad afferentseid närviimpulsse. Mõned retseptorid on rakulised endingud, teised lõppevad närvides; impulsid suunatakse edasi keskmesse (aju ja seljaaju) läbi vastavate närvivaldkondade.

Adaptsioon ehk kohanemine võib olla faziline (kiire, lühiajaliselt kohanev) või tooniline (püsiv, aeglasem). Sõltuvalt stiimulist jõuavad signaalid edasi erinevatesse tajukeskustesse: nägemisretseptorid nägemisnärvi kaudu, lõhna- ja maitseretseptorid keemiliste signaalide teed, ning naha mehaanoreptorid ja siseorganite retseptorid teiste närvide kaudu.

Sensoorretseptorid on kriitilised tajude väljaarendamisel ning nende toimimise häired võivad põhjustada sensoorse defitsiidi või neuropaatiaid.