Regressioonitestimise

Regressioonitestimine on tarkvara testimise tüüp, mille eesmärk on tagada, et tehtud muudatused ei mõjuta olemasolevat funktsionaalsust. See tehakse tavaliselt pärast koodi muudatusi, vigade parandusi, uute funktsioonide lisamist või arhitektuurilisi ümberkorraldusi. Regressioonitestimist saab teha manuaalselt või automatiseeritud testimise abil ning see on sageli osa pideva arenduse ja tarne (CI/CD) protsessist.

Peamine idee on korduv kontroll: eelnevalt läbitud testid tuleb uuesti käivitada ning kontrollida, kas varasemalt toimivad funktsioonid ikka toimivad. Vajadusel lisatakse või täpsustatakse teste, et katta muutunud või riskiks saanud piirkonnad. Regressioonitestimine erineb retestimisest, mis keskendub spetsiifilise vea parandamise kinnitamisele, ja üldisest funktsionaalsest testimisest.

Strateegiad hõlmavad osalist (valikuline) ja täielikku regressioonitestimist ning erinevaid valikumenetlusi, mis põhinevad riskidel, muudatuste ulatusel ja kasutajate prioriteetidel. Oluline on hoida regressiooni testide kogu hooldatavana: vanad testid uuesti käivitada ning lisada uued juhul, kui need katavad muutunud funktsionaalsust.

Väljakutsed on testide hooldamine, sobivate testandmete tagamine, testide ebastabiilsus ja täitmisaja pikenemine. Parimad tavad hõlmavad suurema osa korduvtestide automatiseerimist, testikomplektide regulaarset ülevaatust, prioriteetsete funktsioonide pidevat kontrollimist ning CI/CD-i integreerimist.

Mõõdikud võivad hõlmata testikattvuse, defektide lekkimise määra, täitmisaja ja veatagavuse trendide jälgimist. Efektiivne regressioonitestimine aitab vähendada riske ja tagada stabiilse kasutajakogemuse.