Päikesevalgust

Päikesevalgus on Päikese kiirguse nähtav ja lähinähtav osa, mis jõuab Maale elektromagnetlainetena. See sisaldab nähtavat valgust (ligikaudu 380–740 nm lainepikkusel), ultraviolettkiirgust (UV, lühemad lainepikkused) ja infrapunaosa (IR, pikemad lainepikkused). Atmosfäär muundab ja nõrgendab päikesevalgust, tekitades hajumise, neeldumise ja kiiritusefekte, mis annavad taevavärvi ning päikesetõusu ja -loojangu toonid.

Päikesevalgus on maapinna kliima ja ilmastiku dünaamika peamine energiaallikas ning toetab fotosünteesi, mille kaudu taimed toodavad orgaanilist ainet ja hapnikku. Inimese tervisele on päikesevalgusel kaksikmõju: see soodustab D-vitamiini sünteesi ja reguleerib ööpäevast rütmi, samas võib liigne UV-kiirgus põhjustada päikesepõletust, naha vananemist ja nahavähki.

Päikesevalgust mõõdetakse erinevate suurustega, näiteks kiirgusvoog W/m² ja valgustugevus luksides (lx). Tehnoloogiliselt kasutatakse päikesevalgust päikeseenergias (fotogalvaanika ja päikesekollektorid), arhitektuuris ja linnaplaneerimises valguse kasutamise optimeerimiseks. Kultuuriliselt ja kunstiliselt on päikesevalgus olnud sümboliks elujõule, selgusele ja jumalikule, mõjutades paljusid religioosseid ja kunstilisi väljendusi.