Probleemõpet

Probleemõpet, või probleemipõhine õpetus, on õpetamisviis, mille keskmes on õppijate aktiivne osalemine keerukate ja autentsete probleemide lahendamisel. Õppijad defineerivad küsimusi, uurivad teavet, töötavad rühmas ning jõuavad põhjendatud lahenduste ja järeldusteni, mida esitlevad ja kaitsevad. Õpetaja toimib juhendaja ja vahendajana, suunates õppimist nadilt ning pakkudes vajadusel ressursse ja tagasisidet.

Lähenemisel on juur mistahes valdkondades kui osa laiemast probleemipõhisest ja uurimist puudutavast õpimaast. Probleemõpe põhineb teaduslikul ja rakenduslikul mõtlemisel ning rõhub teadmiste, oskuste ja hoiakute integreerimisele. See rõhutab õppeprotsessi, mis on õppija jaoks tähenduslik ja kontekstipõhine ning julgustab kriitilist mõtlemist, koostööd, suhtlemist, loovust ja refleksiooni.

Peamised põhimõtted hõlmavad õpilaskeskset lähenemist, kus probleem juhib õppimist; koostöö ja dialoog rühmas; õpetaja rolli kui juhendaja ja vahendaja roll; vajadusel just-in-time teabe hankimist ja rakendamist; ning lõpphindamist, mis hõlmab nii teadmiste omandamist kui ka protsessilisi oskusi ja refleksiooni. Protsess tavaliselt sisaldab probleemi esitlemist, hüpoteeside genereerimist, vajaliku teabe kogumist, lahenduse kavandamist ja esitamist koos kaitsmisega.

Hindamine kombineerib vormivat ja summatiivset Lähenemist: rubriigid, portfoolio, suuline esitus ja kaasõpilaste hindamine. Probleemõpe võib suurendada motivatsiooni, kriitilist mõtlemist ja teadmiste ülekandmist, kuid nõuab ressursse, õpetajate täiendõpet ja tööjaotust, et sobituda õppekava ning hindamisnõuetega. See on rakendatav nii põhikooli- kui ka kõrgharidus- ja kutseõppes.