Proaktiivsust

Proaktiivsust on valmisolek ja võime algatada tegevusi, kavandada ja võtta initsiatiiv tulevaste vajaduste, riskide või võimaluste ennetamiseks enne nende ilmnemist. See eristub reaktiivsusest, kus tähelepanu on suunatud sündmuste tagajärgedele ning tegutsemine järgneb nende tekkimisele.

Isiklikul tasandil iseloomustab proaktiivsus enesekindlus, initsiatiiv, probleemide ennetamine ja eesmärkide suunas tegutsemine. Proaktiivse isiksuse kontseptsioon, mille on kirjeldanud psühholoogia ja juhtimise uuringud, viitab inimese võimele mõjutada oma keskkonda ning luua eeliseid muutustega toimetulekus.

Organisatsioonides tähendab proaktiivne kultuur varajast riskide ja võimaluste tuvastamist, töötajate autonoomiat ning teadmiste jagamist jooksvate probleemide ennetamiseks ning pidevat innovatsiooni. Proaktiivsust saab arendada ennetava planeerimise, stsenaariumipõhise mõtlemise, riskianalüüsi, ressursikasutuse optimeerimise ja pideva õppimise kaudu.

Rakendused ja mõju sõltuvad kontekstist: tööelus parandab proaktiivsus tulemusi, kliendikogemust ja kohanemisvõimet; hariduses ning tervishoius suurendab see ennetust ja õppimisvõimet; keskkonnaprojektides aitab ennetada riske ja kulusid. Mõõtmise küsimustes kasutatakse sageli enesehinnangu skaalaid, töö tulemuste ja riskide ennetusvõime hindamist ning tagasiside põhist hindamist.

Võimalikud piirangud hõlmavad liigset või tasakaalustamata proaktiivsust, mis võib viia konfliktide, läbivaatamata riskide või ressursside liigse tarbimise riskini. Seetõttu on oluline tasakaal ja kontekstuaalne järjepidevus. Proaktiivsust on seetõttu peamine oskus nii indiviidide kui organisatsioonide kohanemis- ja tulemusvõime suurendamisel.