proaktiivsus

Proaktiivsus on inimese või organisatsiooni kalduvus esile kutsuda muutusi ja mõjutada tulevikus toimuvat, selle asemel et oodata, kuni olukorrad sunnivad tegutsema. Proaktiivne käitumine hõlmab tähelepanekut tulevaste vajaduste ja ohtude osas ning eelnevat tegevust nende suunas.

See on nii isiksuslik omadus kui ka käitumuslik lähenemine ning on tihedalt seotud kontseptsiooniga proaktiivne isiksus, mida kirjeldasid Crant ja kaasautorid. See erineb reaktiivsusest, mis keskendub reageerimisele tekkinud olukordadele.

Tööelus hõlmab proaktiivne käitumine näiteks otsingut võimaluste järele, plaanimist, ideede esitamist, protsesside parendamist või riskide ennetamist. Edukas proaktiivsus eeldab autonoomiat, ligipääsu ressurssidele ja organisatsiooni kultuuri, mis julgustab initsiatiivi.

Eelisena on parem tulemuslikkus, kohanemisvõime ja karjäärivõimalused; organisatsioonid võivad kasu saada innovatsioonist ja riskide ennetamisest. Piirangud hõlmavad liigset riskide võtmist, läbipõlemust ning olukordi, kus autonoomia või organisatsiooniline tugi puudub. Lisaks võivad kultuurilised ja struktuursed tegurid piirata proaktiivsust.

Mõõtmine ja arendamine: proaktiivsust hinnatakse sageli enesehindamise skaalaid või käitumuslikke näiteid kasutades; sotsiaalne kontekst ja töötingimused mõjutavad tulemusi. Arendusvõimalused hõlmavad koolitusi, juhtimispraktikaid ja töökohtade kultuuri, mis soodustab enesejuhtimist ja initsiatiivi.

Seotud mõisted hõlmavad proaktiivset käitumist, ennetavat planeerimist ja enesejuhtimist; kultuurilised erinevused võivad märkida, kuidas proaktiivsus avaldub erinevates kontekstides.