Postindustriaalsete

Postindustriaalsete ühiskondade mõiste kirjeldab majanduse ja sotsiaalsete struktuuride muutumist, mille keskmes on teenused ning teadmised ja infotehnoloogia. See areng on seotud tööstusühiskonna domineerimise järk-järgulise taandumisega: tootmissektori osakaal kahaneb ning esile kerkivad teenindus, finants ning info- ja teadmistepõhised valdkonnad.

Mõiste on tugevalt seotud sotsioloog Daniel Belliga, kelle 1973. aastal ilmunud teos The Coming of Post-Industrial Society populariseeris ideed teadmistepõhisest majandusest. Postindustriaalne areng mõjutab tööhõivet, haridust ning kultuuri ja poliitikat.

Olulised tunnused on teenindussektori ülekaal majanduses, teadmiste ja infotehnoloogia keskne roll, kõrge haridustase ning elukestev õpe, samuti tööjõu ümberstruktureerimine—tihti projektipõhine ja paindlik. Linnastumine, globaliseerumine ning intellektuaalse kapitali kasv on sagedased nähtused. Siiski on kontseptsiooni kriitika: riigiti varieeruv tähendus ja suur sõltuvus statistikast; mõnedes majandustes jätkub tootmisesektori roll ning teenindus võib suurendada ebavõrdsust või kaasa tuua töökindluse küsimusi.

Kokkuvõttes viitab postindustriaalsete ühiskondade kontseptsioon sellele, kuidas teadmised, teenused ja tehnoloogia kujundavad majandust, tööd ning kultuuri ning milliseid tagajärgi need muudatused võivad avaldada sotsiaalsetele struktuuridele ja poliitikale.