Pinnakvaliteeti

Pinnakvaliteet viitab pinna omadustele ja topograafiale, mis tulenevad tootmis- või töödeldusprotsessidest. See hõlmab karedust, lainetust ja pindade defekte ning mõjutab hõõrdumist, kulumist, korrosioonivastavust, esteetilist välimust ning funktsionaalseid omadusi.

Mõõtmine ja peamised parameetrid: Kõige laialdasemalt kasutatav karedusparameeter on Ra (pinna aritmeetiline keskmine karedus). Teised olulised 2D parameetrid on Rz (kõrguste vahe, arvutatud tavaliselt 5 või 10 punkti järgi) ja Rt (pinna maksimaalne kõrguste ulatus). 3D arealparameetrid, näiteks Sa ja Sz, kirjeldavad pinnatopograafiat suuremal alal. Mõõtmine toimub profilomeetria abil ning lisaks kasutatakse sageli kontakt- või kontaktivabu meetodeid. Standardid hõlmavad ISO 4287 (2D karedusparameetrid) ja ISO 25178 (arealparameetrid).

Mõjurid ja protsessid: Pinnakvaliteeti mõjutavad materjal (nt teras, alumiinium, komposiit), töötlemismeetod (lõikamine, freesimine, lihvimine, poleerimine), tööriista seisund, lõikamisparameetrid (kiirus, sööde, sügavus) ning järeltoimingud (katmine, peenestamine, puhastamine). Erinevad pinnad võivad sisaldada defekte nagu kriimud, kiudkrõbedus või mikrokraod, mis mõjutavad vastupidavust ja tööiga.

Rakendused ja tähtsus: Pinnakvaliteet on kriitiline tööstus- ja masinaehituses, automootorites, lennunduses, meditsiiniseadmetes ning elektroonikas, kus nõutakse täpsust, liitevõimet ja pinnakihi vastupidavust. Hea pinnakvaliteet võib parandada kulumakindlust ja energiatõhusust, kuid ei taga iseenesest kogu toimivust, vaid nõuab sageli täiendavat kontrolli ja testimist.