Omadussõnade

Omadussõnad on sõnad, mis kirjeldavad nimisõnade omadusi, seoseid või hinnanguid. Eesti keeles võivad omadussõnad esineda nii eelnimisõna ees (attributiivne kasutus) kui ka lause predikatiivina koos tegusõnaga olema, näiteks “see on punane” või “ laud on suur”.

Omadussõnad kooskõlastuvad nimisõnaga käändelises vormis: arv (ainsus või mitmus) ja käändevorm. Sugu puudub, seega ei sünni erinevaid vorme meeste või naiste jaoks. Näited: nominatiivsingulris “punane auto”, genitivsingulris “punase auto”, partitiivsingulris “punast autot”; sama moodustuvad ka mitmuse vormid. Attribuutne vorm jääb tavaliselt samaks enne nimetaval kujul olevat nimisõna.

Omadussõnad võivad esineda predikatiivina: “Auto on punane,” “Need väljad on suured.” Predikatiivseks kasutuseks on tavaliselt eristamatu lõpp, mis peegeldab nimetavas käändes esinevat vormi.

Kraakide ja komparatsioon. Omadussõnad moodustavad komparatiivi ja superlatiivi: näiteks ilusa–ilusam–ilusaim; kõrge–kõrgem–kõrgeim. Ebatavalised ja ebaregulaarsed vormid on tavaliselt erijuhtumid, näiteks hea–parem–parim. Mõned omadussõnad võivad kasutada ka eesti keelega seotud erandeid või ebaregulaarsusi, kuid üldine reegel on vastavus nimisõna käändega ning astmete märkimine.

Õppijale oluline on eristada, millal omadussõna kirjeldab nime (attributiivne) ja millal see kirjeldab lause osa koos tegusõnaga (predikatiiv). Omadussõnad on keeles olulised, kuna nad täpsustavad ja selgitavad nimetatud mõisteid.