Oksabsorbtsioonile

Oksabsorbtsioonile on üldtermin, mis kirjeldab protsessi, mille käigus aine või süsteem imab hapnikku ümbritsevast keskkonnast. See võib toimuda füüsilise adsorptsiooni kaudu (hapnik seostub pinnale nõrgalt van der Waalsi jõududega) või keemilise absorptsiooni kaudu (hapnik oksüdeerub või moodustab keemilisi sidemeid). Bioloogilises kontekstis hõlmab oksabsorbtsioon hapniku sidumist ja kasutamist rakkudes ning hapniku transporti veres hemoglobiini kaudu.

Tehnilises kontekstis võib oksabsorbatsioon ilmneda nii materjalides kui ka süsteemides: hapniku diffussioon läbi pooride ja membraanide ning keemiline reaktsioon, mille käigus tekivad oksiidid või muud ühendid. Näideteks on metallide oksüdatsioon, polümeeride oksüdatsioon ning toidupakendustes kasutatavad hapnikupiirajad või absorbeerid.

Rakendused hõlmavad hapniku taseme mõõtmist sensorites, toidupakenduste säilivuse pikendamist, meditsiinilisi ja laboratoorseid seadmeid ning tööstusprotsesse, kus hapniku sisaldus on kriitiline. Oksabsorbtsioon on sõltuv mitmest tegurist, sealhulgas materjali omadustest, temperatuurist, rõhust, porosusest ja niiskusest.

Mõõtmine toimub massi muutuse, gaasikontsentratsiooni mõõtmise või elektrokeemiliste sensorite abil. Oksabsorbtsioon hõlmab hapniku imendumist, sidumist ja/või oksüdatsiooni ning selle efektiivsust hinnatakse võimekuse ja tarbitava hapniku hulga suhte kaudu.