Oksüdeerimis

Oksüdeerimis on keemiline protsess, kus aine reagentsiga (tavaliselt hapnikuga) ühendub, tekitades oksüdeerunud ühendeid. See on üks põhilisi keemilisi protsesse, mis toimub nii looduslikel kui ka inimese poolt juhitavatel tingimustel.

Oksüdeerimise käigus muundub aine, tavaliselt metalle või orgaanilised ühendid, oksüdeerunud vormiks. Näiteks raud oksüdeerub hapniku toime all roostiks, mis on raua(III) oksüdi (Fe₂O₃). Orgaaniliste ühendite puhul võib oksüdeerimine viia sünteesi, näiteks etanooli (C₂H₅OH) oksüdeerumisel tekib etanohapet (CH₃COOH).

Oksüdeerimise protsess on oluline paljudes bioloogilistes protsessides, näiteks aerobne hingamine, kus glükoos oksüdeerub hapniku toime all, tekitades energiat ATP vormis. Samuti on oksüdeerimine oluline paljudes tehnilistes protsessides, näiteks metallide rafineerimises, toiduainete konserveerimises ja polümeeride valmistamises.

Oksüdeerimise vastandprotsess on redutseerimine, kus aine võtab hapniku või muu oksüdeerija elektrone, muutes oma oksüdeerumisastmet madalamaks. Nende protsesside ühendatud vorm on redoksreaktsioon, mis on oluline paljudes keemilistes ja bioloogilistes protsessides.

Oksüdeerimise kiirus ja täielikkus sõltuvad paljude teguritest, näiteks temperatuurist, hapniku kontsentratsioonist ja katalüsaatoritest. Oksüdeerimise kontrollimine on oluline paljudes rakendustes, et vältida üleliigset reaktsiooni, mis võib viia kahjustusteni või kahjulike ühendite tekkeni.