Nägemisteravust

Nägemisteravust ehk nägemise kahjustust iseloomustab märkimisväärne nägemisvõime vähenemine, mis ei ole tavapäraste nägemise parandustega täielikult korrigeeritav. See võib mõjutada võimet näha üksikasju, eristada värve või liikuda ohutult ning võib olla nii püsiv kui ajutine.

Põhjused on nii kaasasündinud kui omandatud. Need hõlmavad refraktsioonivea (ametropia), võrkkesta ja nägemisnärvi haigusi (katarakt, glaukoom, vanusega seotud makula degeneratsioon, diabeetiline retinopaatia), vigastusi ning mõningaid neuroloogilisi haigusi. Ka teatavad süsteemsed haigused ja ravimite kõrvaltoimed võivad nägemisteravust mõjutada.

Diagnoos põhineb nägemisteravuse hindamisel (tavaliselt Snelleni tabeliga), refraktsiooni määramisel, oftalmoskoopia ja dilatatsiooniga fundus-uuringul, silmasisese rõhu mõõtmisel ning visuaalsete väljade hindamisel.

Ravi sõltub põhjusest: refraktsioonivea parandamine prillide või kontaktläätsedega; haiguste puhul vastav meditsiiniline või kirurgiline ravi (näiteks katarakti operatsioon, glaukoomi ravim- või laserteraapia, makula degeneratsiooni või diabeetilise retinopaatia spetsiifilised ravimeetodid). Lisaks on oluline nägemisnõustamine ja rehabilitatsioon, sealhulgas orientatsiooni- ja mobiilsusõpe, abivahendid ning ligipääsetavuse parendamine.

Ühiskondlikult on nägemisteravus oluline puue, mis suureneb vananemisega. Varane avastamine ja ravi võivad parandada funktsioneerimist ning vähendada sõltuvust. Abivahendid, ligipääsetavus ja tugiisendid aitavad inimestel säilitada iseseisvust ja osalemist ühiskonnas.