Neovaskularisatsioon

Neovaskularisatsioon on protsess, mille käigus tekivad uued veresooned olemasolevate anumate baasil. See hõlmab endoteeli rakkude proliferatsiooni, migratsiooni ja veresoonte valendike moodustumist. Neovaskularisatsioon on oluline embrionaalses arengus ja kudede reparatsioonis, kuid võib esineda ka patoloogilisel tasandil.

Regulatsioonis mängivad olulist rolli hüpoksia ja kudede hapnikuvaegus ning kasvufaktorid. Pro-angiogeneetiliste tegurite hulka kuuluvad VEGF (vaskulaarne endoteeli kasvufaktor), FGF ning angioopoetinid; antiangiogeensed tegurid nagu endostatiin ja angiostatiin pidurdavad protsessi. Tasakaal määrab, kas tekivad uued veresooned või mitte.

Füsioloogilises kontekstis aitab neovaskularisatsioon hapniku ja toitainete kohaletoimetamist kudede reparatsiooniks ja arenguks. Patoloogilisel tasandil võib kontrollimatu veresoonte kasv soodustada haiguste kulgu: kasvajarakkude toitumist ja kasvu, diabeetilise retinopaatia ja märg makulaarse degeneratsiooni (neovaskulaarne AMD) puhul ning põletikulistes ja autoimmuunsetes haigustes.

Diagnostika hõlmab kliinilist hindamist ja pildistamist, sealhulgas fluoresceinangiograafia ja optilise koherentskaane angiograafiat (OCTA). Ravi keskendub angiogeneesi pärssimisele: anti-VEGF-ravi intravitrealsete injektsioonidena (bevacijizumab, ranibizumab või aflibercept) patoloogilise neovaskularatsiooni kontrollimiseks silmade haigustes; laserravi või kirurgilised sekkumised; onkoloogias kasutatakse antiangiogeenseid ravimeid kasvajate verevarustuse vähendamiseks. Ravi edukus sõltub haiguse tüübist, staadiumist ja patsiendi üldisest seisundist.