autoimmuunsetes

Autoimmuunsetes haigustes immuunsüsteem eksib ning ründab keha enda kudesid, tekitades kroonilise põletiku ja koe kahjustusi. Haiguste spekter on lai: need võivad mõjutada ühte organit või laiemalt mitmes kehas. Etioloogia on keeruline ja hõlmab geneetilisi tegureid koos keskkonnamõjude ja immuunsüsteemi regulatsiooni muutustega. Sageli osalevad autoantikehad ja T-rakuline immuunreaktsioon, mis põhjustab rakkude ja kudesid kahjustava vastuse.

Haigused võivad avalduda erinevalt: sümptomid sõltuvad haigusest ja võivad hõlmata valu, väsimust, liigeste või naha põletikku, seedetrakti või närvisüsteemi või endokriinsüsteemi häireid. Enamik autoimmuunhaigusi on kroonilised ja nende kulg võib olla remissioonide ja ägenemistega. Naised haigestuvad sageli sagedamini kui mehed.

Diagnoos põhineb kliinilisel hindamisel, laboratoorsetel markeritel (näiteks autoantikehad nagu ANA, RF, anti-CCP, TPO-antikehad) ning lisauuringutel ja pildistamisel. Diagnoos võib vajada eri valdkondade spetsialisti koostööd ja haigusspetsiifilisi kriteeriume.

Ravi keskendub põletiku vähendamisele ja immuunsüsteemi talitluse reguleerimisele. Kasutatakse põletikuvastaseid ravimeid, DMARD-e, bioloogilisi agente ning vajadusel lühiajalisi kortikosteroide. Sümptomaatiline ravi ja elustiili muutused, sealhulgas toitumine ja regulaarne liikumine, aitavad parandada elukvaliteeti. Varajane diagnoos ja individuaalne ravistandard suurendavad võimalusi kontrollida haigust ja vähendada tüsistusi.