Neerupuudulikkuse

Neerupuudulikkus on neerude funktsiooni märkimisväärne langus, mida võib esineda ägedalt või krooniliselt. Äge neerupuudulikkus (AKI) tekib järsult ja võib olla pöörduv, kui juba algatatud mehhanismid kõrvaldatakse. Krooniline neerupuudulikkus (CKD) on pikaajaline seisund, mis kestab vähemalt kolm kuud ja mille kulg tavaliselt progresseerub.

AKI ja CKD esinemisel on erinevad põhjused. AKI põhjused hõlmavad neerude verevarustuse järsku langust (nt dehüdratsioon, šokk, raske infektsioon), neerukahjustust põhjustavaid mürke või ravimite kõrvaltoimeid ning uriini väljavoolu takistust. CKD põhjusteks on peamiselt diabeet ja hüpertensioon, kuid lisanduvad glomerulonefriit, krooniline põletikuline neeruhaigus ja kaasasündinud neeruhaigused.

Sümptomid võivad olla erinevad. AKI puhul on tavaliselt äkki ilmnevad sümptomid, sealhulgas väsimus, turse ja muutunud uriini hulk või koostis. CKD võib algul olla asümptomaatiline; haiguse edenedes võivad ilmneda väsimus, nõrkus, vedelike ja elektrolüütide tasakaalu häired ning luu- ja südame-veresoonkonna riskide suurenemine.

Diagnostika põhineb vereanalüüsidel, sealhulgas kreatiniini ja glomerulaarfiltratsioonimäära (GFR) hindamisel, uriinianalüüsel ning vajadusel pildistamisel või neerubiopsial. Ravi sõltub vormist: AKI puhul keskendutakse põhjuse leevendamisele, vedeliku- ja elektrolüütide tasakaalule ning vajadusel dialüüsile. CKD puhul juhitakse haiguste riskifaktorite kontrolli (vererõhk, diabeet), rakendatakse sobivat dieeti ning vajadusel neeru asendusravi (dialüüs või neerusiirdus). Ennetus hõlmab diabeedi ja vererõhu optimeerimist, neerude kahjulike ainete vältimist ja õigeaegset ravi.