Mullaharimise

Mullaharimine on mullapinna kobestamise ja segamisega seotud taimekasvatuse praktika. Selle eesmärk on parandada mulla struktuuri, õhustamist ja drenaaži ning soodustada juurte arengut ning umbrohu kontrolli. Tööd teostatakse nii käsitsi kui masinaga, sõltuvalt mulla koostisest, kultuurist ja saagi mahust.

Teostusviisid ja ajastus. Mullaharimine võib toimuda käsitsi (labidas, kühvel) või masinaga (kultivaator või rotvaatorilaadsed vahendid). Ajastus sõltub kultuurist ja kliimast ning sageli tehakse seda varakevadel või sügisel. Töö sügavus varieerub vastavalt eesmärgile, kuid tavaliselt jääb 5–15 cm vahemikku; mõnel juhul suuremate kultuuride puhul võib sügavus olla suurem. Enne tööd tuleks vältida märja mulla töötlemist, et vähendada tihkumist ja erosiooni.

Mõju ja riskid. Mullaharimine lõhustab tihkeid koorikuid, parandab õhustamist ja niiskusjuhtivust ning hõlbustab külvi- või istutusvalmiks. See aitab segada orgaanilist ainet mullasesse ning vähendada umbrohtu. Samas võib liigne või sagedane töötlemine kahjustada mullabioloogilist elustikku, kiirendada orgaanilise aine kadu ning suurendada erosiooni, eriti lahtistel või nõlvsetel maadel.

Parimad praktikad. Eelistatakse mõõdukat või konservatiivset töötlust ning märja mullaga töötlemise vältimist. Oluline on säilitada kattekihid ja võimaluse korral lisada orgaanilist ainet. Kaasneb vajadus kohandada tööd vastavalt kultuurile ja mullastatusele; no-till või minimaalse tillage kasutamine on üha populaarsem kohalikel ja säästvate põllumajanduse praktikad. Mullaharimise mõju tuleb hinnata majapidamisel ja elustiku säilitamisel mullas.

Seosed ja kontekst. Mullaharimine on traditsiooniline ning endiselt oluline osa põllumajandusest mitmes piirkonnas, kuid kaasaegsed tehnikad rõhutavad mullakaitset, vähendades tihti sügavust ja frekventsust ning soosides säästvat mullahooldust. Eestis on praktika seotud kevad- ja sügisettevalmistustega ning sõltub mullatüübi ja kultuuri eripäradest.