Mitteeletrolüüdid

Mitteeletrolüüdid, tuntud ka kui mitteelektrilised elektrolüüdid või mitteionilised ühendid, on ained, mis ei dissotsieeru ioonideks lahuses ega sula olekus. See tähendab, et nad ei juhi elektrit oluliselt. Sellised ühendid eksisteerivad molekulaarses vormis ja säilitavad oma neutraalse laengu.

Orgaanilised molekulid, nagu suhkrud (nt sahharoos, glükoos) ja alkoholid (nt etanool, metanool), on levinud näited mitteeletrolüütidest. Nad lahustuvad tavaliselt vees, moodustades homogeenseid lahuseid, kuid ei tooda vabu ioone, mis oleksid vajalikud elektrijuhtivuse tekitamiseks. Vesi ise on praktiliselt mitteeletrolüüt, kuigi väga vähesel määral iooniseerub.

Mitteelektriliste elektrolüütide käitumine lahustes on tavaliselt kirjeldatav ideaallahenduse mudelitega, kus lahustunud osakesed on isoleeritud. Nende omadused, nagu külmumispunkti langus või keemispunkti tõus, sõltuvad osakeste kontsentratsioonist, mitte nende laengust. See erineb oluliselt ioonilistest ühenditest (elektrolüütidest), mis lahustudes annavad hulgaliselt laetud ioone ja seetõttu juhivad hästi elektrit.