Minimipääomavaatimus

Minimipääomavaatimus on finantssektoris reguleeritud nõue, mis sätestab, kui suure kapitali peab finantsinstitutsioon omama oma kahjumite katmiseks. Selle eesmärk on tagada asutuste võimekus kannatada finantsriske ja säilitada klientide ning kogu finantssüsteemi usaldus, kui turul tekivad kahjumid või majanduskriisid.

Nõue põhineb riskile kaalutud varade alusel arvutataval suhetabelil, kus kapital võrreldakse varadega, mille riskitasemed on hinnatud. Kõige laiemalt käsitletakse minimipääomavaatimust Basel III raamistikus. Euroopa Liidus rakendatakse seda CRR-iga ja CRD IV-ga; põhinõueteks on, et krediidiasutustel peab olema teatud miinimumtasemed: Common Equity Tier 1 (CET1) suhe vähemalt 4,5% RWA-st ning kogupääomakava suhe vähemalt 8% RWA-st. Lisaks on olemas konserveerimisvaru — 2,5% CET1, mida peetakse täiendavaks tugevduseks, ning võivad kehtida ka muud täiendavad varud sõltuvalt riigi ja suuruse spetsiifikast ning kriisivalmidusest. Täpsemad tasemed võivad olenevalt jurisdiktsioonist ja ajast erineda ning neid täiendavad Pillar 2 ja muud regulatiivsed kaalutlused.

Pillide järgi jaguneb minimipääomavaatuse rakendus järgmiselt: Pillar 1 seab kvantitatiivsed nõuded (määratletud riskivahemuidel); Pillar 2 käsitleb juhendamist ja supervisiooni—institutsioonid võivad saada täiendavaid nõudeid oma riskiprofiili ja juhtimise põhjal; Pillar 3 hõlmab avalikku teabe avaldamise nõudeid. Kui institutsioon ei täida miinimumtasemeid, võivad tekkida piirangud tegevusele või lisanõuded.