Mineraalväetised

Mineraalväetised on anorgaanilised toitainelahendused, mis täiendavad taimede toitaineid. Peamised makroelemendid on lämmastik (N), fosfor (P) ja kaalium (K). Lisaks sisaldavad need mikroelemendid, nagu boor, mangaan, tsink ja vask, ning teisi olulisi aineid.

Väetised on tavaliselt granuleeritud või vedelväetised. Granuleeritud väetised on kuivades vormides ning neid laotatakse või külvatakse mullapinnale; vedelväetised on lahused või emulsioonid ning neid rakendatakse sageli fertigeerimise teel. Väetiste koostis on enamasti NPK, lisanditena võib olla S, Mg, Ca ning mikroelemendid.

Tootmine ja allikad: lämmastik, fosfor ja kaalium tuleb nii kaevandustest kui ka sünteesist. N-ühendid saadakse ammoniaagi või ureaa kujul; fosfor saadakse fosfaatidest; kaalium potashist. Haber-Boschi protsess on oluline lämmastiku sünteesimehhanism. Väetised on tavaliselt märgistatud NPK-suhena ning võivad sisaldada ka mikroelemente.

Kasutus ja mõju: väetisi kasutatakse saagikuse ja toitainete taseme parandamiseks, tuginedes mullaproovidele ja kultuurinõuetele. Need võivad olla püsivalt või kiirelt vabastuvad. Õigel kasutamisel suurendavad saaki; valesti kasutamisel võivad põhjustada veereostust, leostumist ja mullade happesuse suurenemist.

Keskkond ja jätkusuutlikkus: täppväetamine, aeglaselt vabastuvad väetised ja fertigeerimine aitavad vähendada keskkonnamõjusid. Regulatsioon: väetised on reguleeritud tooted; märgistamine, ohutus ja ladustamine peab vastama standarditele.

Majandus ja ajalugu: suured tootjad on Hiina, USA ja India; hind sõltub energiast ja toorainest. Sõltumatu ning olulise ajaloo murdepunktina tõi 20. sajandi algul Haber-Boschi protsess mineraalväetiste laialdase leviku.