Metakognitsiooni

Metakognitsioon on inimese võime mõelda oma mõtlemise ja õppimise üle. See hõlmab nii teadmisi enda kognitiivsete protsesside kohta kui ka suutlikkust neid protsesse jälgida, juhtida ja hinnata. Teooria sai alguse John Flavelli uuringutest 1970. aastatel ning on keskendunud sellele, kuidas õppijad teadvustavad ja korrigeerivad oma strateegiaid õppimisel.

Metakognitsioon jaguneb peamiselt kaheks komponendiks: metakognitiivne teadmine ja metakognitiivne regulatsioon. Metakognitiivne teadmine tähendab teadmisi enda mõtlemise kohta: millised strateegiad on saadaval, millised ülesanded vajavad, millised on sinu tugevused ja nõrkused. Metakognitiivne regulatsioon hõlmab protsesside planeerimist, jälgimist ja hindamist õppe käigus ja pärast seda. Näiteks lugejas võib planeerida, milliseid mõtlemisstrateegiaid kasutada keerulise teksti mõistmiseks, jälgida mõistmise edenemist ja hinnata, kas strateegiad aitasid eesmärgid saavutada.

Metakognitsiooni oskused on olulised erinevates õppevaldkondades ning neid on võimalik arendada. Õppijad õpivad paremini planeerima aega ja strateegiaid, jälgima mõtlemisprotsesse ning hindama tulemusi. Praktikas võib see väljenduda küsimuste esitamises: "Millise strateegia peaksin valima?", "Kas minu lähenemine töötab?", "Kuidas saan tulemusi parandada?". Harjutused nagu enesejuhendatud lugemis- ja mõtlemistreeningud ning regulaarselt enesepeegeldus on kasulikud.

Metakognitsiooni mõõtmine hõlmab enesehinnangu küsimustikke ja jälgimismeetodeid, näiteks metakognitsiooni teadlikkuse inventuur (MAI) ning erinevaid hindamisriistu. Uuringud näitavad, et metakognitsioon võib parandada õpitulemusi ja soodustada iseseisvat õppimist, kuid selle ilmingud võivad kultuurilise ja kontekstiga varieeruda.