Lähenemisviisis

Lähenemisviisis (või lähenemisviisina) tähistab orientatsioon või vaade, millega probleem või teema uurimisele lähenetakse. See kirjeldab üldist raamistikku, mis suunab küsimuste sõnastamist, andmete kogumist ja nende analüüsi ning tõlgendamist. Lähenemisviisid võivad olla kattuvad või eristuvad ning peegeldavad erinevaid teoreetilisi või metodoloogilisi suunitlusi.

Üksiku uurimuse kontekstis eristatakse sageli kvalitatiivset ja kvantitatiivset lähenemisviisi, aga ka erinevaid teoreetilisi või kriitilisi suunanguid, näiteks positivistlikku, interpretatiivset, konstruktivistlikku või kriitilist lähenemist. Igal lähenemisviisil on spetsiifilised eeldused ning need mõjutavad, kuidas uuritav probleem defineeritakse, milliseid andmeid kogutakse ja kuidas neid analüüsitakse ning tõlgendatakse. Seetõttu võib sama teemat käsitleda erinevate lähenemisviisidega, mis annavad erinevaid tähelepanekuid ja järeldusi.

Lähenemisviis määrab uurimisküsimused, uurimiskeskkonna ja meetodite valiku ning see, kuidas andmed valikute kaudu kogutakse. Samuti mõjutab see, milliseid analüütilisi tööriistu kasutatakse ning kuidas tulemusi tõlgendatakse. Seetõttu on lähenemisviisi teadlik valik oluline, et uuring oleks kooskõlas eesmärkide ja teoreetiliste aluspõhimõtetega.

Kasutusvaldkonnad hõlmavad sotsioloogiat, antropoloogiat, haridust, sotsiaalteadusi, humanitaarteadusi ja paljusid rakendusalasid. Lähenemisviisid võivad muutuda uuringu arenedes või kombineeruda, kusjuures valik peegeldab probleemi olemust, andmete kättesaadavust ja uurija epistemoloogilisi eelistusi.