Litograafiline

Litograafiline ehk litograafia on trükitehnika, mille alus on lameda või planograafilise pinnaga plaat. Kujutis kantakse plaatpinnale rasvasõbraliku materjaliga ning trükimisel kasutatakse vett, mis niisutab mittekujundlikke alad ning takistab värvi kinnitumist. Värv, mis on peamiselt õli- või vesitoimelise sideainega, tõmbub ainult rasvastele kujutisaldele ning kantakse paberi peale, moodustades pildielemendid.

Ajalugu ja areng. Litograafia leiutati 1796. aastal Saksamaal Alois Senefelderi poolt. Kiiresti levis tehnika kunstiprintsis ja kirjanduses ning 19. sajandil hakati laialdaselt kasutama ka tööstuslikus trükis, sh plakatite ja ilustandardite tootmises. 20. sajandil arenesid litograafia erinevateks vormideks, sealhulgas fotolitograafia ja offsetlitograafia. Offset-litograafia puhul kantakse pilt esmalt plaadilt kummilambile (vaht), ning sealt edasi paberi peale, mis muudetud suuremahulise ja tõhusa trükkimise jaoks.

Tüübid ja materjalid. Algne kivist litograafia kasutab lubjakivist plaati, millele kujutis tehakse rasvaseid aineid kasutades. Tänapäeval kasutatakse sageli metallplaate (alumiinium), plast- või fotolitoplaate. Fotolitograafia ühendab fotograafia põhimõtted kujutise loomisega ning tänane kommerciline trükindus suuresti põhineb offset-tehnoloogial.

Kasutusvaldkonnad. Litograafiat kasutatakse kunsti printimiseks ja reproduktsioonide loomiseks, samuti pakkumisel ja reklaamtrükis. Kunstnikud on traditsiooniliselt kasutanud litograafiat graafika- ja viljelemiseks, samas kui tööstuslik trükkimine on sõltuvuses offset-litograafiast suuremahulise, kvaliteetse ja kuluefektiivse tootmise jaoks.