planograafilise

Planograafiline (planographic) trükkimine viitab trükiprotsessidele, kus trükitav kujutis ja mitte-trükitav piirkond asuvad ühe ja sama tasasel pinnal. Põhiline printimise printspetsiifika seisneb selles, et kujutisala meelitab musta kirjutuskihi ja vett hülgavaid omadusi ning mittekujuti, mis on niisutatud, hülgab musta. See võimaldab mustri ülekandumist ainult kujutise alalt trükiklaasil oleva aluspinnale või lõpuks trükikataloogile.

Kõige levinum planograafiline meetod on litograafia, mille leiutas Alois Senefelder 1796. aastal. Traditsioonilises litograafias kasutatakse tahket kivist plaati (kalkt või sarnane aluspind) või metallplaati, millele on joonistatud rasvase lõhnaga kujutis, ning mis on kaitstud hüdrofiilsete aladega, mis hoiavad vett. Kaasaegsetes süsteemides kasutatakse keemiliselt töödeldud metalli või polümeerplaate ning paljud neist on varustatud ülekandega kummist soonikuprogrammiga (offset), kus mustri pliiatilt esmalt kantakse kummilambile ja sealt edasi paberile. See võimendab efektiivsust, kvaliteeti ja aluspinna mitmekülgsust.

Planograafilised protsessid erinevad plaatilisel kõrgpressimisel (relief) ja süvistamisel (intaglio), kus mustjooku kandub vastavalt tõstetud või süvistatud pinnale. Planograafia on laialt kasutusel kommertslikus trükkimises, ajakirjade ja raamatute tootmises ning kunstilisel reproduktsioonil, kuna see suudab taluda kontinuaalset tooni, peeneid jooni ja suurt värvivõimet. Termini alla kuulub nii litograafia kui ka selle kaasaegne offset-litograafia vorm.