Liigeseasendi

Liigeseasend on anatoomiline mõiste, mis kirjeldab liigese kahe või enama luu suhtelist asendit hetkel, mil liiges on pinge all või vaba. Liigeseasendiga kirjeldatakse liigeseaegset konfiguratsiooni ning selle võimalikke liikumisi, mis on määratud luude asendist ning sidemete ja kõõluste pingest. Tavaliselt käsitletakse liigesesendi paindumise (paindumine), ekstentsiooni (sirutus), adduktsiooni, abduktsiooni ja rotatsiooni nurkade kaudu ning need liikumised kirjeldatakse kolmel anatoomil teljel: sagitaalsel, frontaalsel ja transversaalil.

Hindamine ja mõõtmine toimub peamiselt kliinilise läbivaatuse käigus. Liigeseasendi ja liikumisulatuse täpset kirjeldamist aitavad goniomeetrilised mõõtmised, mis annavad liigese nurga täpse väärtuse. Täpsemad pildiuuringud, nagu röntgen, MRI või CT, võivad näidata liigesekontakti sarnasust, liigesekõveruste tasakaalu ja võimalikku tasakaalutus või deformatsioone. Normatiivsed piirid liigeseasendile varieeruvad sõltuvalt liigese tüübist, vanusest ja populatsioonist.

Seotud mõisted hõlmavad ka liigesesendi taju ehk proprioetsiooni, mis on võime hinnata liigese asendit ilma visuaalse kontrollita. Proprioception mängib olulist rolli koordinatsioonis ja tasakaalus ning võib olla häiritud traumatite, neuropaatiate või ajutiste juhtmete kahjustuste korral.

Kliinilises võttes on liigeseasendi kontrollimine oluline rehabilitatsioonis ja ortopeedilises hindamises. Ravi eesmärk on sageli normaliseerida või säilitada õige liigeseasend, taastada liikumisvõime ja vähendada valu, tihti kombineerides füsioteraapiat, liikuvusharjutusi ja vajadusel medikamentoosset või kirurgilist sekkumist.