Külmumiskahjustused

Külmumiskahjustused, tuntud ka kui külmakahjustused, on koekahjustused, mis tekivad kokkupuutel väga madalate temperatuuridega. Need võivad mõjutada nahka ja selle alla jäävaid kudesid. Külmumiskahjustused jaotatakse sõltuvalt nende raskusastmest erinevatesse staadiumitesse, alates kergest pinnakahjustusest kuni sügavate kudede nekroosinini.

Külmumiskahjustuste tekke peamised põhjused on madal ümbritseva õhu temperatuur, tuul, niiskus ja pikaajaline kokkupuude külmaga. Riskiteguriteks on ka halb vereringe, teatud haigused nagu diabeet, suitsetamine, alkoholi tarvitamine ja sobimatu riietus. Eriti vastuvõtlikud on kehaosad, mis on kehast kõige kaugemal ja mille verevarustus on väiksem, näiteks sõrmed, varbad, kõrvad ja nina.

Sümptomid algavad tavaliselt tundlikkuse kadumise ja kipitustundega, millele järgneb nahavärvuse muutumine – esmalt punetus, seejärel muutub nahk kahvatuks või sinakaks. Raskematel juhtudel võib tekkida valu, turse, villide teke ja lõpuks kudede nekroos ehk surm.

Ravi sõltub kahjustuse sügavusest. Kergeid külmumisi saab ravida sooja vanni või kompressidega. Sügavamate kahjustuste korral on vajalik meditsiiniline abi, mis võib hõlmata valuvaigisteid, antibiootikume infektsioonide vältimiseks ja vajadusel ka kirurgilist sekkumist surnud kudede eemaldamiseks. Külmumiskahjustuste vältimine on kõige tõhusam, piirates külmaga kokkupuudet, kandes sobivat soojusisolatsiooniga riietust ja kaitstes nahka.