Kuulmisorganid

Kuulmisorganid, tuntud ka kui kõrvad, on elundid, mis vastutavad kuulmise ja tasakaalu eest. Inimestel ja teistel imetajatel on kõrvad tavaliselt jagatud kolmeks peamiseks osaks: väliskõrv, keskkõrv ja sisekõrv. Väliskõrv koosneb kõrvalehitisest (pinna osa) ja kuulmekanalist, mis suunab helilained kuulmekile. Keskkõrv on õõnsus, mis sisaldab kuulmeluid: malleus (hammer), incus (anvil) ja stapes (stirrup). Need luud võimendavad helilaineid ja edastavad need sisekõrva. Sisekõrv on kõige keerulisem osa, mis sisaldab koklea ehk teosammut, mille kaudu heli muutub närviimpulssideks, ja vestibulaarsüsteemi, mis vastutab tasakaalu eest.

Heli algab õhu vibratsioonina, mis liigub mööda kuulmekanalit ja paneb kuulmekile värisema. Need vibratsioonid kantakse üle keskkõrva kuulmeluudele, mis omakorda suruvad stape'i ovaalakna kaudu sisekõrva. Sisekõrvas olev vedelik hakkab värisema, stimuleerides kuulmisjuha basilarmembraanil olevaid karvarakke. Need rakud teisendavad vibratsioonid elektrilisteks signaalideks, mis saadetakse ajju kuulmisnärvi kaudu, kus need tõlgendatakse helina. Tasakaalu säilitamise mehhanism on tihedalt seotud kuulmisorganitega. Sisekõrva vestibulaarsüsteem sisaldab kolme poolringkanalit ja otoliitorganeid (munakujuline ja kotikesekujuline), mis tuvastavad pea liikumist ja gravitatsiooni, aidates säilitada keha tasakaalu ja asendit.

Kuulmisorganite funktsioon võib olla erinevatel loomadel erinev. Mõnedel loomadel, nagu nahkhiired ja delfiinid, on täiustatud kuulmine, mis võimaldab neil kasutada ultraheli navigeerimiseks ja saagi püüdmiseks (echolocation). Linnud ja roomajad omavad samuti kuulmisorganeid, kuigi nende struktuur ja funktsioon võivad imetajatest erineda. Mõned kalad tajuvad heli vibratsioonide kaudu, ilma selgelt eristatavate kõrvadeta. Kuulmisorganite kahjustus võib põhjustada kuulmislangust või tasakaaluhäireid, mis võivad mõjutada looma elu kvaliteeti ja ellujäämisvõimet.