Kosmoseaparaatide

Kosmoseaparaadid on kosmosesse suunduvate missioonide jaoks kasutatavate sõidukite ja seadmete üldnimetus. Nendesse kategooriasse kuuluvad satelliidid, mehitamata sondid, maandurid (landerid), roversid ning meeskondlikud kosmoseaparaadid. Lisaks on neil oma lastid ja teaduspaketid ning kütuse-, energia-, side- ja termilise reguleerimise süsteemid, mis võimaldavad missiooni edukat teostamist.

Ajaloos on kosmoseaparaatide arendamine viinud inimkonna suurimate avastusteni. Esimesed kunstlikud kosmoseaparaadid loodi 1950-ndate lõpus; 1957 lendas esimene kunstlik satelliit Sputnik-1 orbiidile. 1961 lendas esimene inimene kosmosesse (Juri Gagarin). 1969 saavutati Kuu peal esmane maandumine Apollo 11 meeskonnaga. Mehitamata sondid ja rahvusvaheline koostöö viisid hiljem rahvusvahelise kosmosejaama toimimise ning eri planeediliste missioonide arendamisega, sealhulgas suurte teleskoopide ja uurimislaevade loomise.

Struktuur ja tehnilised komponendid: kosmoseaparaatidel on kütuse- ja mootorisüsteemid, energiapakid (peamiselt päikesepaneelid ja akud), juhitavus-, orientatsiooni- ja navigeerimissüsteemid, side- ja andmesidekanalid, termiline juhtimine ning teadus- või kasutuspakk (payload). Mehitatud kosmoseaparaadid lisavad eluruumid ja elumoodulid, elu- ja töökeskkonna kontrolli ning kasutusvõimalused; mehitamata kosmoseaparaadid keskenduvad teadus- ja tehnoloogiapakkidele.

Tüübid ja missioonid: orbitaalsed satelliidid ja teenindussõidukid, mehitamata sondid ja landerid, roversid ning meeskonnaparaadid ja kosmosejaamad. Tähtsamad eesmärgid hõlmavad teadusuuringuid, telekommunikatsiooni, meteoroloogiat ja navigatsiooni ning Maa-lähedase ja süva kosmose uurimist. Kosmoseaparaatide areng on tugevalt rahvusvahelist koostööd ja tehnilist innovatsiooni, mis on toetanud nii teadust kui ka majandustegevust Maal.