Kontraktsiooni

Kontraktsioon (kontraktsiooni) on püsiv või püsivalt piiratud liikumise ulatus liigese ümber, mis tuleneb kudede, peamiselt sidekoe või lihaste, lühenemisest või armistumisest. See võib põhjustada liigese fikseeritud asendi ja funktsiooni languse.

Kontraktsioonid jagunevad peamiselt kolme vormi: lihaseline (myogenic) kontraktuur, sidekoe või naha kontraktuurid (nt armisted ja Dupuytreni kontraktuur) ning liigese kapsli või liigese (arthro- või kapsel) kontraktuur.

Põhjused hõlmavad vigastusi, põletusi, pikka immobilisatsiooni, närvisüsteemi kahjustusi (nt insult, traumaatiline ajukahjustus või spastiline paresis), kroonilisi haigusi nagu skleroderma ning arme pärast kirurgilisi sekkumisi. Kontraktuurid esinevad sageli pärast suuri vigastusi, põletushaavasid, operatsioone ja aju- või seljaajuhaigusi.

Sümptomiteks on piiratud või fikseeritud liikumine, liikumisega seotud valulikkus ning igapäevastes tegevustes tekkiv funktsionaalse puudulikkuse tunne. Diagnoos põhineb kliinilisel läbivaatusel; liigeste liikumise ulatust mõõdetakse goniomeetriga, vajadusel võivad kasutada ultrahelit või MRI-d kudede ulatuse ja olemuse hindamiseks.

Ravi on multidistsiplinaarne ja keskendub liikumisulatuse taastamisele ning funktsiooni säilitamisele. Võimalused hõlmavad füsioteraapiat ja regulaarset venitust, öösel kinnitusvahendeid või kipsi/otorikeste kasutamist, ning vajadusel botuliinitoksiini injektsioone spastiliste kontraktuuride korral. Tõsiste või püsivate kontraktuuride korral võib osutuda vajalikuks kirurgiline vabastus (kõõluste pikkuse muutmine, kapsli vabastamine) ning sellele järgnev rehabilitatsioon. Ennetuseks on oluline varajane liikumine pärast vigastusi, haavade hooldus ja pikaaegse immobilisatsiooni vältimine.

Prognoos sõltub kontraktuuri tüübist ja kestusest ning varasest, asjakohasest ravist; varajane sekkumine parandab tulemusi.