Kondenseerimispolümerisatsiooniga

Kondenseerimispolümerisatsiooniga, tuntud ka kui polükondensatsioon, on keemiline protsess, mille käigus kaks või enam monomeeri molekuli ühinevad kovalentsete sidemete moodustamiseks, eraldades samal ajal väikese molekuli, nagu vesi, metanool või vesinikkloriidhape. See erineb aheli kasvuga polümerisatsioonist, kus monomeerid liituvad üksteise külge ilma väikeste molekulide eraldumiseta. Polükondensatsiooni tulemusena tekivad polümeerid, mille korduvad üksused on ühendatud kondenseerimisrühmade kaudu.

Selle protsessi käigus lisanduvad monomeerid üksteisele järk-järgult, moodustades pikemaid polümeeriahelaid. Reaktsioon võib olla tingitud erinevatest funktsionaalsetest rühmadest, mis reageerivad omavahel. Tüüpilised näited polükondensatsiooni teel tekkivatest polümeeridest on polüestrid, polüamiidid (nagu nailon), polükarbonaadid ja fenoolformaldehüüdvaigud. Iga monomeeri molekulil peab olema vähemalt kaks funktsionaalset rühma, mis võivad osaleda polümerisatsioonireaktsioonis.

Polükondensatsioonireaktsioonid võivad olla tasakaalustatud, mis tähendab, et polümerisatsiooni vastupidises suunas, depolümerisatsiooniga, on võimalik saavutada. Tavaliselt eemaldatakse reaktsioonis tekkiv väike molekul, näiteks vee destilleerimise teel, et nihutada tasakaalu polümeeri moodustumise suunas ja saavutada kõrgem molaarmass. Kontrollides monomeeride suhet ja reaktsiooni tingimusi, saab mõjutada saadava polümeeri molaarmassi ja omadusi.