Komplektsed

Komplektsed ehk koordinaatkompleksid on keemilised ühendid, kus keskne metall- või molekulaar ioon seondub ühe või mitme ligandi poolt luuakse koordineeritud sidemete kaudu. Ligandid, mis võivad olla anioonid või neutraalseks loodud molekulid, annavad elektronpaare, mille abil vormitakse kompleksi stabiilne sidus. Keskmetalliks võib olla näiteks mittemetall, kuid sageli on see siinkohal transiitioonmetall või väärismetall.

Komplektsed tekivad tavaliselt lahustes või tahketes ainetes ning nende omadused sõltuvad nii keskmetalli kaalukusest kui ka ligandidest. Ligandid võivad olla monodentaat (nt H2O, NH3, Cl−), bidentaat või multidentaat (nt ethylenediamine, oksalaat, EDTA). Koordineerimis number (ligandide koordineeritud sidemete arv keskmele) on tavaliselt 4, 5 või 6, kuid võib olla ka teisi väärtusi. Sõltuvalt geomeetrilisest korraldusest võivad komplekseid iseloomustada oktaedrilise, tetraedrilise, või mõnikord ruudukujulise plaani geomeetriad. Teataval määral tekib ka isomereid, näiteks cis-, fac-, või mer-identsed vormid oktaedrilise kompleksi puhul.

Omaduste ja käitumise jaoks on olulised ka telgede keemiline pool ja kineetilised omadused. Komplekstsüsteemide tugevust määrab stabiilsus- või dissotsiatsioonikonstant ning see võib sõltuda ligandidest ja kontsentratsioonidest. Bioloogias mängivad koordinaatkompleksid tähtsat rolli: metalloensüümid, hem ja klorofüll sisaldavad keskmetalli, mis on vajalik biokeemiliste reaktsioonide katalüüsimiseks või läbivooluks. Meditsiinis kasutatakse komplekside rolli ka gadolinium- ja platinumi tüüpidega ühendite näol ning materjaliteaduses erinevaid katalüütilisi ja sensor-lahendusi.

Kokkuvõttes on komplekssed keskmetalli ja ligandi vahelist koordineeritud sidemete süsteem, mille omadused tulenevad koostisest, geomeetriast ja ligandidest ning millel on suur tähtsus nii teoreetilises keemias kui rakendustes. Näideteks on [Fe(CN)6]3−, [Cu(NH3)4]2+ ja [Co(NH3)6]3+.