transiitioonmetall

Transiitioonmetallid on perioodilisustabeli d-blokki kuuluvad elemendid, mille aatomite elektronide lõhestus sisaldab osaliselt täidetud d-subkorpust. Need elemendid paiknevad gruppides 3–12 ja esinevad peamiselt perioodidel 4.–7. Neile iseloomulik on võime moodustada mitmesuguseid oksüdatsioonisaatuseid ning moodustada värvilisi ühendusi ja kompleksseid koostoimesid ligandididega. Mõne definitsiooni järgi ei kuulu traditsiooniliselt transiitioonmetallide hulka Zn, Sc ja Y, kuna nende oksüdatsioonisaatustes d-subkorpus ei ole osaliselt täidetud.

Elektroniline alus ning omadused: Osaliselt täidetud d-subkorpus võimaldab d-d üleminekuid, mis annavad suurt keemilist mitmekesisust. Nad on tavaliselt head elektrijuhid ning neil on märkimisväärne tihedus ning kõrged sulamis- ja keemistemperatuurid. Paljud moodustavad värvilisi ühendusi ja moodustavad keerulisi koostoimesid ligandididega. Oksüdatsioonisaatuste vahemik võib ulatuda Mn2+ kuni Mn7+ (ja Fe2+/Fe3+, Cu1+/Cu2+ jt). Mõned neist on magnetilised (Fe, Co, Ni).

Kus nad leiduvad ja kuidas neid töödeldakse: Transiitioonmetallid esinevad looduslike mineraalide koostises ning neid eraldatakse kaevandamisel ja sulatamisel. Nad on olulised materjalide, näiteks terase ja elektriliste komponentide, katalüsaatorite ning pigmendite tootmisel.

Rakendused ja näited: Näiteks raua (Fe) ja selle sulamite roostevaba terase tootmine, vask (Cu) elektriliste juhtmete ja köögitarvete koostises ning nikli (Ni) sulamites. Väärismetallid nagu platina (Pt) ja palladium (Pd) kasutatakse katalüsaatorites ja kõrgtehnoloogilistes rakendustes. Transiitioonmetallide mitmekesine käitumine moodustab nende keskset rolli paljudes tööstusharudes.