Kloorofluorosüsinikud

Kloorofluorosüsinikud, tuntud ka kui klorofluorosüsivesinikud või CFC-d, on rühm keemilisi ühendeid, mis sisaldavad süsinikku, kloori ja fluoriini. Need ühendid on sünteetilised, st neid ei esine looduses. CFC-d on tuntud oma stabiilsuse, mittetoksilisuse ja mittepõlevuse poolest, mis tegi neist algselt populaarsed erinevates tööstuslikes rakendustes. Neid kasutati laialdaselt külmutusagensidena (külmikutes ja kliimaseadmetes), propellendina aerosoolpurkides, paisutusainetena vahutoodetes ja lahustitena.

Oma praktiliste omaduste tõttu olid CFC-d 20. sajandi keskpaigas väga laialt levinud. 1970. aastatel avastasid teadlased aga, et CFC-d jõuavad stratosfääri, kus ultraviolettkiirguse toimel lagunevad, vabastades kloori aatomeid. Need kloori aatomid algatavad katalüütilise reaktsiooni, mis hävitab osoonimolekule, mis on Maa atmosfääri osoonikihi oluline osa. Osoonikiht kaitseb elu Maal kahjuliku ultraviolettkiirguse eest.

CFC-de osoonikihti kahjustav toime viis rahvusvaheliste meetmeteni. 1987. aastal allkirjastati Montreali protokoll, mis on rahvusvaheline leping, mille eesmärk on järkjärgult lõpetada CFC-de ja muude osoonikihti kahandavate ainete tootmine ja tarbimine. Montreali protokolli tulemusel on CFC-de tootmine ja kasutamine drastiliselt vähenenud ning osoonikiht on hakanud taastuma. Mõned CFC-d on ka võimsad kasvuhoonegaasid, mis aitavad kaasa kliimamuutustele.