Keeleversioonid

Keeleversioonid ehk variandid on keele erinevad vormid, mida kõnelejad kasutavad erinevates olukordades. Keeleversioonid tekivad geograafilise leviku, sotsiaalse tausta, vanuse ja soo ning ajaloolise arengu tõttu. Neid jagatakse peamiselt piirkondlike dialektide, sotsiolektide (erinevused sotsiaalsetes rühmades), vanuse- ja soo põhjal ning funktsionaalsetesse registritesse (kirjalik keel, kõnekeel, ametlik keel jne).

Standardne või kirjakeel on normatiivne vorm, mille kasutus on laiemalt soovitatud ning mida koolis õpetatakse ning mida kasutavad avaliku sektori asutused. Selle kõrval on mitteregulaarne või mittestandardne keel, mida kasutatakse tavakasutuses ning mis sageli peegeldab identiteeti ja piirkondlikku kultuuri.

Ajalooliselt on keeleversioonid diakroonilised, hõlmates varasemate perioodide kirjakeelt ning kõnepruuki; kaasaegsed variandid arenevad samaaegselt, kui uued sõnad ja väljendid omandatakse ja muutuvad tavapäraseks. Keelevariatsioonide uurimine hõlmab korpuslingvistikat, dialektoloogiat ja sotsiolingvistikat.

Eestis tegelevad keelenormide ja kirjakeele arendamisega institutsioonid nagu Eesti Keele Instituut ja Emakeele Selts, kes koostavad sõnaraamatuid, grammatikat ja juhiseid standardkeele kasutamiseks.

Keeleversioonid on loomulik osa keele elust: need võimaldavad identiteedi väljendust, kultuurilist mitmekesisust ning keele arengu dokumenteerimist ning mängivad olulist rolli keeletehnoloogias ja hariduses.