Kasutuskontekste

Kasutuskontekstid kirjeldavad, millistes tingimustes toode, süsteem või teenus kasutusele võetakse. Need hõlmavad kasutaja omadusi, ülesandeid, keskkonda ning tehnilisi vahendeid. Kasutusolukordade mõistmine aitab tagada toote kasutatavuse, kättesaadavuse ja sobivuse reaalsesse töökeskkonda või argiprotsessidesse. Ajaloolised ja kultuurilised faktorid võivad konteksti mõjutada.

Kasutuskontekstide peamised komponendid on: kasutaja, tema oskused ja vajadused; ülesanne või eesmärk, mida ta püüab täita; ning keskkond, kus toimingud toimuvad (füüsiline paik, töötingimused, sotsiaalne dünaamika). Lisaks tuleb arvestada vahenditega (seadmed, tarkvara, ühenduvus) ning piirangute ja võimalustega (ligipääsetavus, turvanõudmised, privaatsus).

Kasutuskontekste kasutatakse kasutajakeskses disainis ja uurimistöös. Need informeerivad nõuete kogumist, personaade ja stsenaariumide loomist. Metoodikad hõlmavad kontekstuaalseid intervjueerimisi, vaatlusi ja prototüüpide testimist, et koguda asjakohaseid andmeid.

Näiteks mobiilse tervisenõuanduri kasutus kontekstis võivad kasutajad olla kodus või hooldekeskuses, olles ühendatud teiste pereliikmete või arsti süsteemidega. Tööstusliku kontrolli puhul on oluline müratase, ruum, tööaeg ja ohutusnõuded. Koolitus- ja klienditeenindustarkvara tuleb disainida nii, et see arvestaks kiirete, mitmekesiste interaktsioonide ja erinevate kasutajagrupide vajadustega.

Väljakutsed hõlmavad kontekstide varieeruvust ja muutumist aja jooksul, privaatsuse ja turvalisuse nõudeid ning esindatuse puudumist mõningates rühmades. Seetõttu on oluline kombineerida üldistavad ja kontekstispetsiifilised lähenemised ning kaasata kasutajaid juba varases staadiumis.