Jõujaotust

Jõujaotust (võimu jaotus) on poliitilise ja haldussüsteemi omadus, mille kohaselt võim jaotatakse erinevate institutsioonide ja tasandite vahel, et vältida ühe keha liigset kontrolli ning tagada vastutus ja õiguskindlus. Mõiste on tihedalt seotud võimude lahususe ja kontrolli- ning tasakaalumehhanismidega.

Jõujaotuse vormid jagunevad peamiselt vertikaalseks jaotuseks ning horisontaalseks jaotuseks. Vertikaalne jõujaotus käsitleb võimu jaotust riigi keskhalduse ning kohalike omavalitsuste vahel, mis ilmneb näiteks decentraliseerimise, devolution või federalismi vormides. Horisontaalne jõujaotus keskendub võimude lahususele riigisisestes institutsioonides: seadusandlik, täidesaatev ja kohtuvõim ning nende vahelised kontrolli- ja tasakaalumehhanismid. Majapidamistingimustes võib jõujaotust konstrueerida ka muude võimukandjate, nagu sõltumatud ametid, ajakirjanduse või era- ja ühiskondlike organisatsioonide kaudu.

Põhieesmärk on vähendada võimu kuritarvitamise riski, suurendada vastutust ning pakkuda mehhanisme otsuste üle arutamiseks ja tasandamiseks. Jõujaotuse toimimist kujundavad põhiseaduslikud sätted, valitsemissüsteemid ning institutsioonide sõltumatuse tagamine. Samuti mängivad rolli demokraatia hoidmine, õiguskord ja institutsioonide eristuvad funktsioonid.

Kontekstuaalselt kasutatakse jõujaotust nii riigi‑ kui ka rahvusvahelisel tasandil: föderaalsetes või osariikide vahelise jagunemise süsteemides ning riigi tasandite vahelises korralduses. Teoreetiliselt ja praktikas on jõujaotuse tõhusus tihedalt seotud kultuuriliste, ajalooliste ja õiguslike eripäradega. See kontseptsioon on aluseks nii klassikalisele klassikalisele võimude lahususe mõistmisele kui ka tänapäevastele aruteludele hea valitsemise ja demokraatia tugevdamise üle.