sõltumatuse

Sõltumatuse tähendus ja kasutus. Sõltumatuse mõiste kirjeldab olukorda, kus isik, organisatsioon või riik suudab tegutseda ilma välise kontrolli või sõltuvuseta. See hõlmab otsustus- ja tegevusvabadust ning autonoomiat erinevates sfäärides: poliitilises, õiguslikus, majanduslikus ja isiklikus elus. Etymoloogiliselt tuleneb sõna sõltuma, mis tähendab “olla sõltuvuses”, ning sufiks -tatus moodustab nimisõna sõltumatuse.

Poliitilises kontekstis viitab sõltumatus riigi või rahva suveräänsusele ning autonoomsetele institutsioonidele; õiguslikult tähendab see kohtuvõimu ja seadusandluse sõltumatust; majanduslikult hõlmab see sõltumatust finants- ja reguleerimistegevuses ning iseseisvat majandustegevust; isiklikult tähendab sõltumatus enesemääramist ja finantsilist iseseisvust.

Sõltumatuse põhimõtted on keskne osa demokraatiast ja õigusriigist ning aitavad tagada õiglase otsuste vastuvõtmise, vähendada korruptsiooni ning suurendada institutsioonide usaldusväärsust. Ajalugu Eestis on sõltumatuse mõiste olnud keskne 1918. aasta iseseisvuse väljakuulutamisel ja 1991. aasta iseseisvuse taastamisel.