Järelemõtlemist

Järelemõtlemist on tagantjärele mõtlemise protsess, mille käigus analüüsitakse toimunud tegevusi, otsuseid ja kogemusi. Eesmärk on mõista, miks midagi juhtus, millised olid tagajärjed ning milliseid õppetunde saab järgmiseks korraks rakendada. Sõna “järelemõtlemist” on käändeline vorm, mida kasutatakse kui teemaga seoses käsitletava tegevuse või protsessi nimetamiseks. Järelemõtlemine kuulub laiemasse reflektiivse praktika traditsiooni ning on seotud mõistega refleksioon, mille alla kuuluvad nii isiklik kui ka kollektiivne õppimine.

Kasutusvaldkonnad on laialdased: haridus, töö ja isiklik areng. Hariduses on järelemõtlemine tavapärane osa õppeprotsessist: pärast ülesannete täitmist või projektide lõpetamist analüüsitakse, mis õnnestus, mis mitte ning milliseid õppetunde järgmiseks korraks võtta. Töökeskkonnas kasutatakse järelemõtlemist tööprotsesside arendamiseks: pärast projekte ja kohtumisi viiakse läbi debriefingud ning analüüsitakse kogetud õppetunde. Isiklikus arengus aitab järelemõtlemine suurendada eneseteadvust ja kriitilist mõtlemist, sageli päeviku või struktureeritud küsimuste abil.

Seotud mõisted ja praktikad ning vastutus: järelemõtlemist seostatakse tihti refleksiooni ja reflektiivse praktikaga; need on keskseid osasid nii õpikeskkonnas kui professionaalses arengus. Väljakutsed hõlmavad liialdust või ruminaatsiooni, mille puhul tulemused jäävad saamata või mõtlemine muutub takistuseks. Sobivate meetodite, nagu päevikupidamine, juhendatud küsimused ja eesmärkide seadmine, abil saab järelemõtlemist hoida konstruktiivsena.