Järelhoolduse

Järelhooldus on tervishoiu ja sotsiaalteenuste valdkonnas pakutavate teenuste kogum, mis toimub pärast esmast ravi või sekkumist eesmärgiga tagada jätkuv paranemine, vähendada tüsistuste või tagasilanguse riski ning parandada iseseisvat toimetulekut.

Järelhoolduse vormid hõlmavad meditsiinilisi jälgimisi ja ravimihalduse jätkamist, ambulatoorset või kodust taastusravi, koduhooldust ning kognitiivse ja sotsiaalse toe pakkumist.

Olulised komponendid on hindamine, individuaalse hooldusplaani koostamine, teenuste koordineerimine eelneva ravi andmete põhjal ning järjepidev järelevalve ja toe kättesaadavus.

Erinevates valdkondades võib järelhooldus tähendada haiglaravis jätkuvat taastusravi ja meditsiiniliste soovituste järgimist; vaimse tervise puhul jätkatakse ravi, kriisiplaneeringut ja sotsiaalset tuge; sõltuvusravis pakutakse jätkuvat nõustamist ning kogukonna toetamise võrgustikke; vanemaealiste või puuetega inimeste puhul keskendutakse koduhooldusele, rehabilitatsioonile ja sotsiaalsele kaasatusele.

Järelhoolduse edukus kajastub sageli madalamates haiglaravist sõltuvates tagasilangemiste arvudes, suuremas funktsionaalsuses ja paremuses elukvaliteedis.

Väljakutsed hõlmavad teenuste koostöö ja ühtsuse puudust, rahastusprobleeme, ligipääsetavuse erinevusi ning andmete jagamise ja hooldustäpsuse piiranguid.

Riiklik ja piirkondlik raamistik mõjutab järelhoolduse kvaliteeti; Eestis on rõhutatud haiglate, perearstide ja sotsiaalteenuste vahelise koostöö ning patsientide osalus ja konfidentsiaalsus.