Internaliseerimine

Internaliseerimine on protsess, mille käigus välinees normid, väärtused ja ootused omandatakse nii, et need muutuvad osaks inimese enesetunnetusest ja sisemisest motiivsüsteemist. See on keskne mehhanism sotsialiseerumisel ning oluline identiteedi kujunemisel ja eneseregulatsioonil. Internaliseerimine toimib erinevate sotsiaalsete õppimiste, kogemuste ja suhtluste kaudu ning võib viia nii pikaajalisele sildale moraalsete ja kultuuriliste normidega kui ka iseseisva kriitilise mõtlemise arengule.

Protsess hõlmab erinevaid mehhanisme, sealhulgas identifikatsiooni (endaga tihti sarnasena näidete järgimine), kognitiivset reframingut ning emotsionaalset sidumist normide ja väärtustega. Sõltuvalt kontekstist võib internaliseerimisest tuleneda positiivseid tulemusi, nagu tugev enesedistsipliin, vastutus ja kooskõla grupinõuetega; või negatiivseid, näiteks süü- ja häbitunne ning enesehävitav või piirav käitumine.

Mõistes internaliseerimist erinevates valdkondades, eristatakse sageli sisemistest ja välisest probleemidest rääkimist. Sotsiaalpsühholoogias viitab internaliseerimine sellele, kui inimene võtab endasse välised nõudmised ja normid. Kliinilises kontekstis kirjeldatakse internaliseerivaid probleeme kui ärevust, depressiooni ja sotsiaalset eraldatust, mis sageli ilmnevad lapse- ja noorukieas, vastandina väljaspoole suunatud käitumuslikele probleemidele.

Terminit kasutatakse ka kultuurilise ja keelelise internaliseerimise kirjeldamisel, kus omandatakse tavade, keeleseadete ja rituaalide kaudu ühendus suurema gruppide identiteediga.