internaliseerimisest

Internaliseerimisest on sotsioloogias ja psühholoogias kasutatav mõiste, mis kirjeldab protsessi, mille käigus välised normid, väärtused ja uskumused omandatakse ning integreeritakse isiku sisemise veendumuste ja identiteedi osaks. Selline sisemine muutus tavapäraselt juhib käitumist ka ilma välist sundi, mis eristab internaliseerimist pelgast kohanemisest või lihtsast reeglite järgimisest.

Protsess hõlmab mitmeid mehhanisme: identifitseerumist gruppide või rollimudelitega, väliste normide kriitilist läbimõtlemist ja nende sulandumist isiklikesse veendumustesse; korduvat kokkupuudet, eeskujude jälgimist ning tagasisidet. Sotsiaalne kontekst—perekond, kool, sõpruskond ja laiem kultuur—määra, millised normid ja väärtused internaliseeritakse.

Valdkonnad hõlmavad normide ja käitumise internaliseerimist ning väärtuste ja uskumuste internaliseerimist, mis mõlemad kujundavad isiku pikaajalist käitumist ja identiteeti.

Teoreetiliselt on internaliseerimine vaadeldud nii sotsiaalse kontrolli kui ka identiteedi kujunemise põhiprotsessina. Olulised mehhanismid on sotsiaalne õppimine, identifikatsioon rollidega või eeskujuga ning kognitiivne töötlemine. Teoreetikud nagu Mead ja Bandura on aidanud mõista, kuidas välised mõjud muutuvad sisetundeks.

Kriitika puudutab nähtuse ambivalentsust: internaliseerimine võib kinnistada nii soodsaid kui ka ebaõiglasi norme ja hierarhiat. Seetõttu on oluline kriitiline refleksioon ja konteksti arvestav analüüs.