internaliseerimise

Internaliseerimise mõiste viitab protsessile, mille käigus inimene omandab ja teeb omaks välised norme, väärtusi, reegleid või eesmärke ning muudab need osaks oma identiteedist ja sisemisest motivatsioonist. See on oluline osa sotsialiseerumisest ja moraalse arengu teooriatest ning võib toimuda erinevatel tasanditel: käitumisnormidest kuni väärtuste süsteemini ja pikaajaliste eesmärkideni.

Tavapäraselt toimib internaliseerimine läbi perekonna, kooli ja laiemate kultuuriliste mõjutuste: mudelite jälgimise, selgituste, tagasiside ning isikliku refleksiooni kaudu inimene kooskõlastab välised ootused oma sisemiste väärtuste ja uskumustega.

Protsess hõlmab identifikatsiooni, kognatiivset kooskõlastamist ja emotsionaalset vastavust: käitumine muutub üha enam vastavaks sisemistele standarditele.

Erinevalt pelgalt järgimisest tähendab internaliseerimine püsivat sisemist motiivi; see mõjub pikaajalise vastavusena.

Seetõttu on internaliseerimine keskne nii hariduses kui kliinilises töös ja organisatsioonikultuuris.

Seaded ja kriitika: internaliseerimine võib tugevdada ühtekuuluvust, kuid võib piirata kriitilist mõtlemist ja kultuuride mitmekesisuse säilimist.

Mõõtmine ja hindamine hõlmab tavaliselt enesehinnangu küsimustikke, käitumuslike näiteid ja kontekstuaalset analüüsi.