Inimarengupõhised

Inimarengupõhised on termin, mis kirjeldab meetodeid, lähenemisi või programme, mis seab inimarengu eesmärgiks planeerimise ja hindamise keskmesse. Terminit kasutatakse Eesti avalikus arutelus kirjeldamaks lähenemisi, mille peamine eesmärk on inimeste suutlikkuste ja heaolu suurendamine, mitte ainult sisemajanduse kasvu.

Teoreetiline alus põhineb globaalsel inimarengu paradigmal, sealhulgas ÜRO Arenguprogrammi (UNDP) inimarenguhinnetel ja Amartya Sen ning Martha Nussbaumi suutlikkuse lähenemisel, mis käsitleb heaolu kui vabaduste ja võimaluste kogumit, mida inimesed võivad saavutada.

Rakendusalad hõlmavad haridust ja elukestvat õpet, tervishoidu ja sotsiaalset kaitset, tööjõuturu arengut, regionaalseid arendusprogramme ning kaasavat valitsemist ja osalust. Sellised lähenemised rõhutavad võrdsust, inimõiguste austamist, jätkusuutlikkust ja osalemist ning püüavad parandada juurdepääsu võimalustele ja suurendada inimeste autonoomiat.

Mõõtmine ja hindamine põhinevad nii traditsioonilistel inimarengunäitajatel (eluiga, haridus, sissetulek) kui ka suutlikkuste, osaluse ja subjektiivse heaolu mõõdikutel. Hindamine keskendub muutustele võimaluste ja autonoomia kättesaamisel ning vastupidavusel, mitte ainult majandustulitele.

Kriitika ja kasutusvaldkonnad: kuigi inimarengupõhised meetmed pakuvad terviklikku raamistiku, võib nende eesmärkide ja mõõtmiste ebaselgus vähendada nende praktilist mõju. Efektiivne rakendamine nõuab selgeid eesmärke, ulatuslikku koostööd erinevate valdkondade vahel ning tihedat seiret ja hindamist. Kasutusaladeks on avalik haldus, haridus, sotsiaalhoolekanne, arengu- ja kohaliku kogukonna poliitika.