Immigratsiooni

Immigratsioon on inimeste liikumine ühest riigist teise elamiseks või pikaajaliseks viibimiseks. See hõlmab nii seaduslikke kui ka ebaseaduslikke vorme ning on tavaliselt seotud viisade, elamislubade ja asüüli menetlustega. Immigratsiooni ajenditeks võivad olla majanduslikud võimalused, pereühinemine, konfliktide või tagakiusamise eest põgenemine ning paremad elutingimused.

Immigratsioon jaguneb sageli kategooriatesse, nagu majandusimmigrandid (tööjõu või kvalifikatsioonide alusel), perekonnaühinemise migrantidest, pagulased ja varjupaigataotluste raames elamislubade saanud isikud, ning ajutised või püsivalt elama jäävad migrantide rühmad. Liikumine võib olla koordineeritud nii rahvusvaheliselt kui riiklikult ning selle mõju ulatub tööhõive, hariduse, kultuurilise mitmekesisuse ja sotsiaalse sidususe ning avalike teenuste kasutamise tasemeni.

Õiguslik raamistik põhineb rahvusvahelisel õigusel, sealhulgas pagulaste õiguste kaitsel ning riikide sisepoliitikatel ja Euroopa Liidu reeglitel. 1951. aasta pagulaste konventsioon ja selle protokoll annavad põhilise raamistiku pagulaste kohtlemisele, samas kui riigid kehtestavad omapoolseid sisepoliitikaid lubade, asüüli menetluse ja kvalifikatsioonide tunnustamise valdkonnas.

Mõjud võivad olla demograafilised ja majanduslikud: immigratsioon võib suurendada tööjõu koguvõimet ning panustada maksejõulisusse ja innovatsiooni, kuid nõuda ka täiendavaid Ressursse sotsiaalteenuste jaoks ning anda põhjust aruteluks ühiskonna ühtekuuluvuse ja õiguste tasakaalustamisel. Edukas integratsioon hõlmab keeleõpet, kvalifikatsioonide tunnustamist ning võimaluste võrdset kättesaamist.