IPsüsteemid

IPsüsteemid on võrgus suhtlemise võimaldamiseks kasutatavate tehnoloogiate ja protsesside kogum, mis kasutab Internet Protocoli IP-aadresse ning pakettide identifitseerimist ja marsruutimist. Peamised IP protokollid on IPv4 ja IPv6, ning IP töötab peamiselt võrgukihi tasandil OSI-mudelil, eraldades aadressimise ja andmete edastamise.

Aadressimine ja marsruutimine: igal seadmel või võrgutingimuses on IP-aadress, mida saab kasutada pakettide suunamiseks ja alamvõrkude piiritlemiseks CIDR-iga. DHCP pakub dünaamilist aadresside eraldamist, NAT aitab säästa globaalset aadressimahu ning piirata privaatvõrkude avalikku nähtavust. Marsruutimine suunab pakke erinevate võrkude vahel ruuterite ja marsruutimisprotokollide, näiteks OSPF, RIP ja BGP, abil.

Aadressihaldus ja üleminek: IPv4 aadressid jaotatakse piirkondlike registrite kaudu (nt RIPE NCC Euroopas). IPv4-ressurssidele on piir, mis on viinud IPv6 laialdasemasse kasutusse. IPv6 pakub 128‑biti aadressivahemiku ning suurendab võrgu skaleeritavust ja lihtsustab aadresside haldamist. DHCPv4 ja DHCPv6 on levinud meetodid aadresside määramiseks.

Turvalisus: IP-tasemel turvalisus hõlmab IPsec-i pakkumist krüpteerimise ja autentimise jaoks ning võrgu turvasidemeid, nagu tulemüüri- ja ACL-põhised reeglid. Võrkudes rakenduvad lisaks anti-spoofingu kaitse, rünnakute avastamine ja turvanõuded, et piirata volitamata juurdepääsu.

Rakendused: IP-süsteeme kasutatakse peaaegu kõigis kaasaegsetes võrkudes, sealhulgas interneti teeninduses, ettevõtete võrkudes, andmekeskustes ja pilvelahendustes. IPv6 laiemad rakendused ja SDN/NFV arhitektuurid kujundavad tulevikuvõrke; IPv4 jätkuv kasutus või dual-stack on endiselt levinud, kus üleminek toimib üleminekumehhanismide abil.