Hüpoteesiteste

Hüpoteesiteste on statistiline menetlus, mida kasutatakse selle hindamiseks, kas andmekogumis sisalduv teave toetab teatud väidet ehk hüpoteesi. See on fundamentaalne tööriist paljudes teadusvaldkondades, võimaldades uurijatel teha järeldusi populatsioonide kohta, mis põhinevad proovide andmetel. Hüpoteesitestimise protsess algab nullhüpoteesi (H0) ja alternatiivhüpoteesi (Ha) sõnastamisega. Nullhüpotees esindab tavaliselt status quo'd või väidet, et mingit efekti või erinevust ei ole. Alternatiivhüpotees on see, mida uurija soovib tõestada, sageli väites, et efekt või erinevus on olemas.

Pärast hüpoteeside seadmist kogutakse andmeid ja arvutatakse teststatistika. Teststatistika mõõdab, kui palju proovi tulemused erinevad sellest, mida nullhüpoteesi kohaselt oodataks. Seejärel leitakse p-väärtus, mis on tõenäosus saada nii äärmuslikud või äärmuslikumad tulemused, kui vaadeldud proovis, kui nullhüpotees on tõene.

Kui p-väärtus on väiksem kui eelnevalt määratletud olulisuse tase (alfa, tavaliselt 0.05), siis nullhüpotees lükatakse tagasi. See tähendab, et on piisavalt tõendeid alternatiivhüpoteesi toetamiseks. Kui p-väärtus on suurem kui alfa, siis nullhüpoteesi ei saa tagasi lükata, mis tähendab, et proovi andmed ei paku piisavat tõendusmaterjali alternatiivhüpoteesi toetamiseks. Oluline on märkida, et nullhüpoteesi mitte tagasilükkamine ei tähenda selle tõestamist. Hüpoteesitestide kasutamine aitab objektiivselt hinnata väiteid ja teha andmepõhiseid otsuseid.