Humanitaarõigus

Humanitaarõigus, rahvusvahelise humanitaarõiguse mõistes, on rahvusvaheline õigus, mis reguleerib sõjakäitumist ja konfliktide ajal inimeste kaitset. See kehtib nii rahvusvaheliste kui mitte‑riiklike konfliktide puhul ning sätestab kaitse tsiviilisikutele, haavatutele ja haigetele, kinnipeetavatele ning humanitaarabijõududele. Samuti sätestab see reeglid, kuidas sõjategevust läbiviia: eristamine tsiviilisikute ja sõjaliselt sihtide vahel, proportsioonus ning ettevaatus ja täiendavad kaitsemeetmed. Lisaks hõlmab see kultuuriväärtuste kaitset ning humanitaarabi edastamist ja humanitaarorganisatsioonide tööd.

Allikad ja rakendus: Peamised alused on 1949. aasta Genève konventsioonid ja nende lisaprotokollid; eriti I ja II protokoll ning 1977. aasta protokollid. Rahvusvaheline humanitaarõigus areneb ka tavaõiguse kaudu. IHL-i põhimõtted on suunatud rahvusvaheliste organisatsioonide ning rahvusvahelise Punase Risti liikumise tööle. Õigust kohaldatakse riikide õigussüsteemides ning rahvusvahelistes kohtulahendustes, samuti rahvusvahelise õiguse organites; vajadusel kasutavad riigid ja rahvusvahelised tribunaliid.

Rakendamine: IHL püüab vähendada sõjategevuse inimkannatusi ja tagada inimeste kaitse, kuid konflikti kestel esinevaid rikkumisi täheldatakse sageli. Väljakutsed hõlmavad mitte-riiklike osapoolte esinemist, asümmeetrilist sõjapidamist ning tsiviilisikute ja humanitaarabijõudude ohvreid. Seetõttu on oluline rahvusvaheline järelevalve ning riikide ja mittetulundusorganisatsioonide koostöö.